Eraisikuna arve esitamine: kas ja kuidas saab firmale arvet esitada?

Oled just teinud eraisikuna firmale mõne töö või müünud oma vara ettevõttele ja nüüd tuleks tasu saamiseks esitada arve?

Uuendatud 07.07.2026 — täpsustasime, kellel ja millised maksukohustused tekivad vara müügi ja teenuse osutamise puhul, selgitasime ettevõtluskonto ja tavakonto erinevust ning lisasime näited hetkel kehtivate seaduste alusel.

Levinud arusaam on, et arvet saab esitada ainult ettevõte. Tegelikult see nii ei ole — ka eraisik võib arve esitada. Küll aga sõltub tehingu sisust, millised maksud tehinguga kaasnevad ja kes need maksma peab. Just siin tekib kõige rohkem segadust ja kahjuks ka vaidlusi.

See artikkel on mõeldud nii eraisikutele, kes soovivad esitada arveid ettevõtetele, kui ka ettevõtjatele, kes sellise arve saavad ja peavad otsustama, mida sellega peale hakata.

TL;DR - Kiire ülevaade

• Eraisik võib Eestis arveid esitada, kui tegevus on juhuslik ega ole regulaarne ettevõtlus.

• Maksud sõltuvad sellest, mida müüakse: isiklikus kasutuses olnud asja müük on üldjuhul maksuvaba; muu vara müügi puhul deklareerib müüja kasu ise; teenuse või töö eest maksmisel peab maksud tasuma hoopis ostja (kinnipeetav tulumaks, sotsiaalmaks ja üldjuhul ka töötuskindlustusmakse).

• Kui maksud peab tasuma ostja, läheb tal vaja müüja isikukoodi — ilma selleta ei saa ettevõte makse deklareerida.

• Käibemaksu eraisik arvele lisada ei saa. Saadud tulu deklareerib eraisik oma tuludeklaratsioonis.

• Ettevõtluskonto sobib kauba müügiks ja teenuste osutamiseks eraisikutele. Teenuse müügil ettevõttele peab ostja ettevõtluskonto kasutajale makstud summalt tasuma täiendavalt tulumaksu, mistõttu ettevõtetele teenuste osutamiseks sobib pigem FIE või OÜ.

• Kui arveldamine muutub pidevaks, süsteemseks või kasumile suunatuks, tuleb ettevõtlus registreerida (FIE või OÜ) või võtta kasutusele ettevõtluskonto.

• Erijuhtumiks on autoritasud, kus arvel tuleb selgelt viidata autoritasule ja vastavale autorilepingule.

Kas eraisik tohib üldse arvet esitada?

Tohib küll. Eesti seadused ei keela eraisikul arvet esitada — tingimusel, et tegemist ei ole kestva ettevõtlusega. Niipea kui arvete esitamine muutub süsteemseks ja hakkab meenutama majandustegevust, tuleb ettevõtlus registreerida (näiteks FIE või OÜ-na).

Praktikas puutuvad eraisikuna arve esitamisega kokku need, kes teevad juhutöid, osutavad ühekordselt teenuseid või müüvad aeg-ajalt oma vara ettevõtetele.

Oluline on aru saada, et eraisiku esitatud arve on ostja jaoks kuludokument, mis tõendab tehingu toimumist. Ja siin ongi peidus kogu teema tuum: see, millised maksud tehinguga kaasnevad ja kes need maksma peab, sõltub sellest, mida arve tegelikult kajastab. Sellest tuleb pikemalt juttu allpool.

Miks on üldse vajalik arveid esitada?

Raamatupidamise seadus nõuab, et kõik ettevõtte sissetulekud ja väljaminekud oleksid dokumenteeritud. Ettevõttel peab iga tehingu kohta olema kirjalik algdokument, mis tõendab kulu tekkimist. See ei pea tingimata olema klassikaline arve — sobib ka leping, tööakt, kuludokument või autoritasu aruanne.

Arve on oluline ka maksude õigeks tasumiseks. Seega ei ole arve lihtsalt formaalsus, vaid ettevõtte jaoks vajalik raamatupidamisdokument.

Miks siis just arve, mitte leping? Tehing ise võib sündida ka suulise kokkuleppega — müügi- ega töövõtulepingul ei ole seaduses vorminõuet (võlaõigusseaduse § 9 ja § 11). Arve on lihtsalt kõige mugavam viis fikseerida kirjalikult tehingu põhitingimused: mida müüdi või tehti, summa ja maksetähtaeg. Väikese ühekordse tehingu puhul täidab arve sisuliselt lihtsa kirjaliku kokkuleppe rolli, ilma et peaks koostama pikka lepingut.

Alati ei pea dokument olema just arve:

• Kui pooled eelistavad, võib vormistada klassikalise ostu-müügi- või töövõtulepingu. Ka leping sobib ostjale algdokumendiks — kuna leping üksi tõendab kokkulepet, mitte selle täitmist, käib sellega tavaliselt kaasas üleandmis- või tööakt või maksekorraldus. Eraldi arvet ei ole siis tingimata vaja.
• Ettevõtluskontole tasumise puhul piisab ostjale kuludokumendina maksekorraldusest (vt allpool). Arve või lihtne kirjalik kokkulepe on siiski kasulik, et fikseerida summa, maksetähtaeg ja muud tingimused.

Aga kas eraisik tohib väljastada "müügiarvet"? Vahel arvatakse, et arvet tohib esitada ainult raamatupidamiskohustuslane (ehk ettevõte). See ei vasta tõele — seadus ei piira, kes tohib algdokumenti ehk arvet väljastada. "Müügiarve" on lihtsalt tavapärane nimetus arvele, mis dokumenteerib müüki; mingit õiguslikku vahet "arve" ja "müügiarve" vahel ei ole, kui dokumendil on kõik vajalikud andmed olemas (nendest allpool).

Millist tehingut eraisiku arve kajastab? Neli põhijuhtumit

Nagu öeldud, sõltuvad maksud sellest, mida arve kajastab. Eristada tasub nelja olukorda:

1. Müüd isiklikus kasutuses olnud asja

Kui müüd eseme, mida olid varem oma tarbeks kasutanud (vana mööbliese, kasutatud sülearvuti, riided), on tehing üldjuhul maksuvaba — tulumaksuseaduse järgi on isiklikus tarbimises oleva vallasasja müügist saadud tulu maksuvaba (§ 15 lg 4 p 4).

• Sina kui müüja ei pea üldjuhul midagi deklareerima ega maksma.
• Ostja ei pea samuti midagi maksma — ka siis, kui ostja on ettevõte.
• Käibemaksu arvele lisada ei saa, sest sa ei ole käibemaksukohustuslane. Selguse huvides võid arvele märkida, et müüja ei ole käibemaksukohustuslane.

Üks oluline "aga": maksuvabastus kehtib ainult siis, kui asi oli päriselt sinu isiklikus kasutuses. Kui soetasid asja edasimüügi või kasu saamise eesmärgil, liigub tehing järgmise punkti alla.

Ja veel — kui ostja on samuti eraisik (müüd näiteks lapse väikseks jäänud riided või kasutatud telefoni edasi), ei ole arvet üldse vaja. Määrav on siin ostja staatus, mitte see, mida ostja esemega edasi teeb: eraisikust ostjal ei ole raamatupidamiskohustust, seega ei vaja ta tehingu tõendamiseks arvet — isegi kui ta plaanib eseme hiljem ise edasi müüa. Dokument muutub vajalikuks siis, kui ostjaks on ettevõte.

2. Müüd muud vara (näiteks kasu saamiseks soetatud või restaureeritud eset)

Kui ese on soetatud kasu saamise eesmärgil — näiteks ostad mööblieseme, restaureerid selle ja müüd kasumiga edasi — siis isikliku asja maksuvabastus ei kehti. Tegemist on tavalise vara müügiga.

Mida teha müüjana? Deklareeri kasu ise oma tuludeklaratsioonis. Kasu on müügihinna ja soetamismaksumuse vahe, kusjuures soetamismaksumuse hulka kuuluvad kõik vara omandamiseks ja parendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud (tulumaksuseaduse § 37 ja § 38) — hoia seega ostutšekid ja arved kindlasti alles. Maha saab arvata ainult tegelikud kulud (näiteks materjalid ja ostetud teenused); oma tööd kuluna arvestada ei saa. Näiteks kui ostsid kapi 50 euro eest, kulutasid restaureerimismaterjalidele 30 eurot ja müüsid kapi 300 euro eest, on maksustatav kasu 220 eurot — sõltumata sellest, kui palju aega restaureerimisele kulus.

Mida teha ostjana? Mitte midagi erilist — võta arve kuludokumendina arvele ja tasu see. Kuna tegemist on vara müügiga (ostu-müügileping), ei pea ostja sellelt tehingult mitte mingeid makse maksma ega kinni pidama. Tulumaksuseadus välistab vara müügi kasu kinnipidamisest sõnaselgelt (§ 41 p 13). See kehtib sõltumata sellest, kas müüjal endal tuludeklaratsioonis maksukohustus tekib või mitte.

Erand: kui sisuliselt ostetakse tööd, mitte asja. Piir müügi ja töö vahel ei sõltu ainult sellest, kas ese valmis tellimuse peale. Võlaõigusseaduse järgi (§ 208 lg 2) loetakse ka tellimisel valmistatud asja üleandmine üldjuhul müügiks, kui valmistaja kasutab oma materjali ja põhiosa tehingust ei ole töö tegemine. Kui aga tellija annab olulise osa materjalist või seisneb tehing peamiselt töös (näiteks tellija eseme remont, restaureerimine või kohandamine), on tegu töövõtuga — ja siis kehtivad järgmises punktis kirjeldatud reeglid, sealhulgas ostja maksukohustused. Piiripealse juhtumi korral pane tehingu sisu lepingus selgelt kirja ja kahtluse korral küsi hinnang Maksu- ja Tolliametilt.

3. Osutad teenust või teed tellimustööd

Kui eraisik osutab ettevõttele teenust või teeb tööd (konsultatsioon, tõlketöö, tellija eseme remont või kohandamine, töö peamiselt tellija materjalist), on tegemist käsundus- või töövõtulepingu laadse suhtega (võlaõigusseaduse § 619 ja § 635) — ka siis, kui eraldi kirjalikku lepingut sõlmitud ei ole.

Ja siin on see koht, kus paljud üllatuvad: maksud ei jää mitte müüja, vaid ostja kanda. Kui teenust osutav eraisik ei ole FIE, on kaks võimalikku teed — ja need erinevad ostja jaoks oluliselt.

a) Tasu makstakse eraisiku tavalisele pangakontole. Sel juhul peab tasu maksev ettevõte:

• pidama väljamakselt kinni tulumaksu (tulumaksuseaduse § 41 p 3);
• tasuma sotsiaalmaksu (sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 6);
• üldjuhul kinni pidama ja tasuma ka töötuskindlustusmakse (töötuskindlustuse seaduse § 40) ning, kui teenuse osutaja on liitunud kogumispensioni II sambaga, kogumispensioni makse.

Praktikas tähendab see, et:

• ettevõte vajab maksude deklareerimiseks (TSD vormil) eraisiku isikukoodi;
• kui eraisik keeldub isikukoodi avaldamast, ei saa ettevõte oma maksukohustust seaduslikult täita — see on ettevõtte jaoks reaalne probleem ja risk;
• need reeglid on täiesti eraldiseisvad vara müügi omadest (punktid 1 ja 2). Enamik segadusi ja vaidlusi tekibki sellest, et vara müüki ja teenuse osutamist ei eristata.

b) Tasu makstakse eraisiku ettevõtluskontole. Sel juhul ei pea ostja midagi kinni pidama — kõik eraisiku maksud broneerib pank laekumisel automaatselt. Küll aga peab ettevõte teenuse eest makstud summalt tasuma täiendavalt juriidilise isiku tulumaksu 22/78 (tulumaksuseaduse § 34 p 13 ja § 51 lg 2 p 1). See on ettevõtte enda maks, mis deklareeritakse isikustamata kujul TSD lisal 6 (kood 6080) — müüja isikukoodi selleks vaja ei ole. Müüja peab ostjat teavitama, et kasutab ettevõtluskontot; kahtluse korral saab ostja EMTA avalikust ettevõtluskonto otsingust kontrollida, kas isikul on ettevõtluskonto olemas.

Maksuameti näide illustreerib seda hästi: ettevõte tellib eraisikult rabamatka ja maksab tema ettevõtluskontole 100 eurot. Ettevõte deklareerib ja maksab lisaks tulumaksu 28,20 eurot, seega läheb teenus ettevõttele kokku maksma 128,20 eurot. Kuludokumendiks sobib maksuameti kinnitusel maksekorraldus ettevõtluskontole. Rohkem näiteid leiad EMTA ettevõtluskonto lehelt.

Kokkuvõttes: kui plaanid eraisikuna teenuse eest arvet esitada, ole valmis avaldama oma isikukoodi (tavakontole maksmise puhul) või anna teada, et kasutad ettevõtluskontot. Ja kui saad ettevõtjana eraisikult teenuse eest arve, arvesta, et arve summa ei ole sinu lõplik kulu — sellele lisanduvad maksud kummalgi juhul.

4. Erand: autoritasu

Autoritasu on tasu teose kasutamise eest — see eeldab, et eraisik on loonud autoriõigusega kaitstava teose (foto, artikkel, muusikapala, illustratsioon vms).

Autoritasu puhul ei müü autor teost ennast, vaid annab üle teose kasutusõiguse vastavalt kokkuleppele. Need tingimused tasub kindlasti kirjalikult fikseerida autorilepingus — see hoiab ära hilisemad segadused.

Maksude poolest on autoritasu (seaduse keeles litsentsitasu) omamoodi vahepealne juhtum: ostja peab kinni pidama ainult tulumaksu (tulumaksuseaduse § 41 p 7), aga sotsiaalmaksu kasutusõiguse tasult maksma ei pea, sest tegemist ei ole teenuse osutamisega. Tähele tasub panna, et kui tasu makstakse ka teose tellimisel loomise eest (mitte üksnes olemasoleva teose kasutusõiguse eest), maksustatakse loomise tasu nagu töö tasu punktis 3 kirjeldatud viisil, koos sotsiaalmaksuga.

Arvele märgi selgelt, et tegemist on autoritasuga (mitte teenuse osutamisega), lisa viide autorilepingule, mille alusel arve on koostatud, ning ära lisa käibemaksu. Nii on nii sinul kui ka arve saajal hiljem maksukohustuste täitmine ja järelevalve lihtsam.

Ettevõtluskonto — millal see sobib ja millal mitte?

Ettevõtluskonto on lihtsaim viis juhutulu maksustamiseks: pank broneerib igalt kontole laekunud summalt ettevõtlustulu maksu automaatselt (ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel) ning eraisik ei pea ise midagi deklareerima. Maksumäär on 20% kontole laekunud summast; kui oled liitunud kogumispensioni II sambaga, lisandub sinu maksemäär (2, 4 või 6%) — näiteks 6% puhul broneerib pank 26%.

Ka ostja jaoks on asi esmapilgul lihtne: kuna maksustamine toimub panga kaudu, ei pea ostja väljamakselt midagi kinni pidama — ei tulumaksu, sotsiaalmaksu ega töötuskindlustusmakset — ning kuludokumendiks sobib kas arve või lihtsalt maksekorraldus ettevõtluskontole. Aga ainult esmapilgul: teenuse ostmisel võib ostjal tekkida täiendav maksukulu, sellest kohe allpool.

See kehtib siiski vaid juhul, kui makse läheb päriselt ettevõtluskontole. Seega tasub müüjal arvele märkida, et arve tasutakse ettevõtluskontole, ja ostjal see vajadusel üle küsida — kui raha kantakse eraisiku tavalisele kontole, kehtivad punktis 3 kirjeldatud tavareeglid.

Pea aga meeles punktis 3 kirjeldatud olulist erisust: kui äriühing ostab ettevõtluskonto kasutajalt teenust, peab ta makstud summalt tasuma täiendavalt tulumaksu 22/78 nagu ettevõtlusega mitteseotud kulult (tulumaksuseaduse § 34 p 13 ja § 51 lg 2 p 1) — see deklareeritakse TSD lisal 6. Tegemist ei ole müüja tasult kinnipeetava maksuga, vaid ettevõtte enda maksuga, mis lisandub arve summale ja teeb teenuse ostmise ettevõtluskonto kasutajalt märkimisväärselt kallimaks. Kauba ostmisel seda lisamaksu ei ole: kui näiteks disainipood ostab eraisikult tema valmistatud käsitööehteid ja maksab tasu ettevõtluskontole, ei teki poel mingeid täiendavaid maksukohustusi.

Seega praktikas:

• Ettevõtluskonto sobib hästi kauba müügiks (ka ettevõtetele) ning teenuste osutamiseks eraisikutele.
• Teenuste regulaarseks osutamiseks ettevõtetele sobib pigem FIE või OÜ — nii ei kaasne ostjale lisamaksu ega kinnipidamiskohustust.

Loe ettevõtluskonto kohta lähemalt meie artiklist ja EMTA lehelt.

Mis hetkest tuleb ettevõtlus registreerida?

Seadus ei ütle, mitu arvet võib eraisik teatud perioodil väljastada. Küll aga on tunnused, mille järgi Maksu- ja Tolliamet hindab, kas tegemist on juba ettevõtlusega — ja need kehtivad nii vara müügi kui ka teenuste puhul:

• regulaarne tööde tegemine või teenuste osutamine firmale;
• pidev kaupade müük;
• mitu klienti või püsiklient;
• tööde nimekiri või hinnakiri, mille alusel teenust osutad.

Näiteks kui eraisik esitab arveid pidevalt ühele ja samale ettevõttele, võib maksuhaldur näha selles püsikliendisuhet ja äritegevust. Ja kui firma ostab ühelt ja samalt eraisikult korduvalt teenuseid, võib see välja näha hoopis varjatud töösuhtena.

Kui teenuse osutamine või müük toimub üksikutel kordadel ja mitte regulaarse lisatulu teenimise eesmärgil, on eraisikuna arve esitamine igati korrektne. Kui aga eesmärk on varjata töösuhet või hiilida maksudest kõrvale, on lihtne sattuda Maksuameti huviorbiiti.

Kokkuvõttes: arveid võib eraisikuna esitada ka korduvalt, kuid pead olema valmis vastama küsimusele, kas su tegevus on juhuslik või oled tegelikult alustanud ettevõtlusega. Viimasel juhul tuleb luua juriidiline keha ning järgida ettevõtlusele kehtivaid reegleid.

Milline peab eraisiku arve välja nägema?

Eraisiku arvele kohalduvad nõuded tulevad raamatupidamise seadusest (§ 7): algdokument peab sisaldama vähemalt tehingu toimumisaega, sisu kirjeldust ja arvnäitajaid (kogus, hind, summa). Praktikas tasub arvele märkida rohkem andmeid, et ostja saaks tehingu korrektselt raamatupidamises ja maksudeklaratsioonidel kajastada.

Kuigi Sliptree teeb arvete koostamise sinu jaoks lihtsaks, tasub teada, millised andmed arvele märkida.

Kõigepealt pealkirjasta dokument üheselt mõistetavalt, et oleks selge: tegemist on tasumist nõudva dokumendiga. Enamasti sobib nimetus „arve", kuid sõltuvalt tehingu sisust võib sobida ka näiteks tööakt või leping.

Arvel peaksid olema järgmised andmed:

• Arve number - kasuta järjekorranumbrit või kuupäeva ja aastaarvu kombinatsiooni, mitte suvalist numbrijada

• Arve koostamise kuupäev

• Arve esitaja andmed:

  • ees- ja perekonnanimi

  • aadress

  • kontaktandmed

  • pangakonto number

  • kui arve esitaja on juriidiline isik või äriühing, siis ka registrikood

  • kui tegemist on teenuse või tellimustööga (punkt 3 eespool), vajab ostja ka müüja isikukoodi maksude deklareerimiseks. Vara müügi puhul (punktid 1 ja 2) isikukoodi vaja ei ole.

• Ostja/ettevõtte andmed:

  • firma nimi ja registrikood

  • juriidiline aadress

  • KMKR number (kui ettevõte on käibemaksukohustuslane)

• Arve sisu - teenuse või kauba kirjeldus

  • näiteks 'Tõlketeenuse osutamine: inglise -> eesti'

  • 'Kasutatud kontorimööbli müük'

• Kauba või teenuse hind

• Kauba ühikute hulk või teenuse maht, mille alusel kujuneb arve summa

• Arve tasumise tähtaeg

  • tavapäraselt 7-14 päeva arve väljastamisest, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud.

Kuidas saab eraisik arve esitada?

Arve võib väljastada nii paberil kui ka digitaalselt — peaasi, et sisu vastab nõuetele ja arvet saab vajadusel kirjalikult taasesitada.

Arve koostamiseks võib kasutada erinevaid lahendusi, alates kontoritarkvarast kuni veebipõhiste teenusteni — sõltuvalt sellest, mis on sinu jaoks tähtis: kiirus, lihtsus, hind või midagi muud.

Põhjaliku võrdluse parimatest tasuta ja tasulistest arve koostamise lahendustest leiad siit.

Mida arve koostamisel veel silmas pidada

1. Seadus ei sätesta eraisikule konkreetset tähtaega, kuid mõistlik on arve vormistada mõne päeva (näiteks nädala) jooksul pärast tehingut.

2. Kuna eraisik ei ole käibemaksukohustuslane, esita arve lõppsumma ilma käibemaksuta. Selguse huvides võid lisada arvele rea "müüja ei ole käibemaksukohustuslane".

3. Kui teenus osutati või kaup anti üle arve koostamisest erineval kuupäeval, märgi ka see arvele.

4. Kui olete kokku leppinud soodustuses või allahindluses, too see hilisemate vaidluste vältimiseks arvel välja.

5. Maksukohustused lähtuvad eraisiku residentsusriigi (Eesti) seadustest, kuid arve vormistamisel võib olla vaja arvestada ka arve saaja riigi nõudeid.

Kokkuvõtteks

Eraisikuna arvete esitamine on Eestis lubatud eelkõige juhutööde, ühekordsete teenuste ja vara müügi puhul, kui tegevus ei ole regulaarne ega süsteemne.

See, millised maksud tehinguga kaasnevad ja kes need maksma peab, sõltub sellest, mida arve kajastab:

• Isiklikus kasutuses olnud asja müük — makse üldjuhul ei ole.
• Muu vara müük — müüja (eraisik) deklareerib kasu ise; ostjal kohustusi ei teki.
• Teenus või tellimustöö, tasu tavakontole — ostja peab kinni tulumaksu, tasub sotsiaalmaksu ja üldjuhul ka töötuskindlustusmakse ning vajab selleks müüja isikukoodi.
• Teenus või tellimustöö, tasu ettevõtluskontole — ostja ei pea midagi kinni pidama ega isikukoodi küsima, kuid tasub summalt täiendavalt tulumaksu 22/78; kauba ostmisel ettevõtluskonto kasutajalt lisamaksu ei ole.

Niipea kui tegevus muutub korduvaks, kasumile suunatuks või hakkab meenutama püsivat majandustegevust, tuleb ettevõtlus registreerida (FIE või OÜ) või võtta kasutusele ettevõtluskonto.

Korrektselt vormistatud arve aitab vältida arusaamatusi nii maksude kui ka juriidiliste kohustuste osas. Saadud tulu deklareeri kord aastas oma tuludeklaratsioonis.

Korduma kippuvad küsimused

Millised maksukohustused kehtivad eraisikuna arve väljastamisel?

See sõltub tehingu liigist. Vara müügi puhul (isiklikus kasutuses olnud vara või muu vara) tuleb kasu vajadusel deklareerida eraisiku tuludeklaratsioonis, kuid ostjal maksukohustust ei teki. Teenuse või tellimustöö puhul tekib seevastu ostjal kohustus pidada väljamakselt kinni tulumaks ning tasuda sotsiaalmaks ja üldjuhul ka töötuskindlustusmakse.

Kas ettevõte, kes ostab eraisikult teenuse, peab tasult maksu kinni pidama?

Jah — kui eraisik ei ole registreeritud FIE-na, peab teenuse või tellimustöö tasu maksev ettevõte pidama väljamakselt kinni tulumaksu, tasuma sotsiaalmaksu ja üldjuhul ka töötuskindlustusmakse ning kajastama seda TSD-l. Selleks on vajalik eraisiku isikukood. Kui tasu makstakse eraisiku ettevõtluskontole, siis kinnipidamiskohustust ei teki, kuid teenuse (mitte kauba) ostmisel tuleb ettevõttel summalt siiski tasuda tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kulu reeglite järgi. Vara müügi puhul kinnipidamiskohustust ei ole.

Millal muutub eraisiku arveldamine ettevõtluseks?

Kui arveldamine on regulaarne, toimub mitmele kliendile, on kasumile suunatud või esineb hinnakiri ja püsiklient, loetakse seda ettevõtluseks.

Kas eraisik võib küsida ettemaksu?

Jah, poolte kokkuleppel võib eraisik esitada ettemaksuarve. Oluline on, et ettemaks loetakse eraisiku tuluks raha laekumise hetkel ning see kuulub deklareerimisele. Erinevatest arvetüüpidest saad lähemalt lugeda siit.

Kas eraisik peab alati arve esitama?

Ei. Kui ka ostja on eraisik (nt kasutatud asjade müük), ei ole arve esitamine kohustuslik — sõltumata sellest, mida ostja esemega hiljem teeb. Ka ettevõttest ostja puhul ei pea dokument olema tingimata arve: sobib ka leping koos üleandmis- või tööaktiga, ettevõtluskontole tasumise puhul aga piisab kuludokumendina maksekorraldusest.

Millised andmed peavad eraisiku arvel olema?

Arvel peaksid olema arve number, kuupäev, müüja ja ostja andmed, teenuse või kauba kirjeldus, summa ning maksetähtaeg. Teenuse või tellimustöö puhul vajab ostja lisaks müüja isikukoodi.