Viivisemäär Eestis: kui suur võib olla viivise protsent päevas?

Kui klient jätab arve tähtajaks tasumata, tekib kiiresti praktiline küsimus: millisel juhul ja kui palju saab viivist nõuda?

Väikeettevõtja või vabakutselise jaoks ei ole see pelgalt juriidiline detail. Hilinenud arved mõjutavad otseselt rahavoogu ja igapäevast kindlustunnet.

Lühike vastus on, et Eestis ei ole seadusega määratud kindlat viivise protsenti, mis kehtiks kõigile lepingutele ja arvetele. Kui pooled ei ole viivisemääras kokku leppinud, saab üldjuhul nõuda seadusjärgset viivist, mis on seoses Euroopa Keskpanga kohaldatud intressimääraga.

Käesolev artikkel annab üldist infot ega asenda õigusnõu. Kui tegemist on suure võla või vaidlusega, tasub konkreetne olukord üle vaadata juristi või muu spetsialistiga.

Kiire ülevaade (TL;DR)

• Viivisemäär näitab, kui palju võib võlausaldaja nõuda lisaks põhivõlale, kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata.

• Eestis ei ole ühte üldist seaduslikku päevast maksimumi stiilis “viivis võib olla kuni X% päevas”.

• Kui lepingus ei ole viivisemäära kokku lepitud, saab üldjuhul nõuda seadusjärgset viivist, mis põhineb Euroopa Keskpanga kohaldataval intressimääral.

• Kui kokkulepitud viivisemäär on põhjendamatult kõrge, võib võlgnik selle vaidlustada ning kohus võib hinnata, kas viivist tuleb vähendada.

• Viivise summa arvutamisel saad kasutatada valemit: võlasumma × päevane viivisemäär (%) × viivitatud päevade arv.

Mis on viivis ja viivisemäär?

Viivis on hüvitis selle eest, et rahaline kohustus täidetakse hiljem kui kokku lepitud.

Kõige tavalisem näide on tasumata arve. Kui arvel on maksetähtaeg 14 päeva, aga klient maksab alles 30. päeval, võib võlausaldajal tekkida õigus nõuda viivist nende päevade eest, mil makse hilines.

Viivisemäär on protsent, mille alusel viivist arvutatakse. See võib olla esitatud aastase määrana, nagu seadusjärgne viivisemäär, või päevase määrana, mida kasutatakse sageli arvetel ja lepingutes. Näiteks 0,02% päevas tähendab, et iga hilinenud päeva eest lisandub tasumata summale 0,02% võla põhiosalt.

Väikeettevõtja jaoks on viivis eelkõige distsiplineeriv vahend. See annab kliendile märku, et maksetähtaeg ei ole soovituslik. Samas ei tasu viivist kasutada karistusena. Ebamõistlikult suur viivisemäär võib vaidluse korral tekitada rohkem probleeme kui kasu.

Kui suurt viivist saab maksetähtaja ületamise eest nõuda?

Ettevõtjatevahelistes suhetes ei ütle seadus üldjuhul, et maksimaalne lubatud viivis on näiteks 0,01% või 0,05% päevas. Sellist universaalset päevast ülempiiri ei ole.

See ei tähenda siiski, et viivisemäär võib olla ükskõik kui suur. Kui lepingus on kokku lepitud väga kõrge viivis, võib võlgnik selle vaidlustada. Kohus saab hinnata, kas kokkulepitud viivisemäär on asjaolusid arvestades mõistlik või tuleb seda vähendada.

Hindamisel võib tähtsust olla mitmel asjaolul:

• kas tegemist on ettevõtjatevahelise tehinguga või tarbijasuhtega?

• kui suur oli võlg?

• kui kaua makse hilines?

• kas tingimus oli enne tehingut selgelt kahepoolselt kokku lepitud?

• kas viivis mõjub pigem hüvitise või karistusena?

Praktikas kasutatakse ettevõtjatevahelistes lepingutes erinevaid päevaseid viivisemäärasid. Levinud on näiteks 0,02%, 0,03% või 0,05% päevas, kuid sobiv määr sõltub konkreetse lepingu tingimustest ja poolte kokkuleppest.

Oluline on vaadata ka päevase määra aastast mõju, näiteks:

Millal kasutatakse seadusjärgset viivisemäära?

Seadusjärgne viivisemäär on oluline siis, kui lepingus, hinnapakkumises, tellimustingimustes või muus kokkuleppes ei ole viivisemäära eraldi määratud.

Võlaõigusseaduse kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist seadusjärgse viivisemäära ulatuses. § 113 lg 1

Tasub teada, et VÕS § 113 lg 9 kohaselt ei saa ettevõtjatevahelises suhtes võlgnik enam vabalt kokku leppida seadusjärgsest madalamas viivises, kui selline kokkulepe on võlausaldaja suhtes asjaolude kohaselt äärmiselt ebaõiglane.

Kuidas arvutada seadusjärgset viivisemäära?

Seadusjärgne viivisemäär ei ole üks püsiv number, vaid sõltub Euroopa Keskpanga intressimääradest.

Võlaõigusseaduse § 94 järgi kasutatakse Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavat intressimäära. Arvestamisel võetakse aluseks viimane intressimäär, mis kehtis enne iga aasta 1. jaanuari või 1. juulit.

Lihtsustatult:

Seadusjärgne viivisemäär aastas = Euroopa Keskpanga kohaldatav viimane intressimäär + 8 protsendipunkti

Päevase määra leidmiseks jagatakse aastane viivisemäär 365 päevaga.

1. juuli 2026 seisuga on Eesti Panga kodulehel välja toodud kehtiv võlasuhete intressimäär 2,40%.

See teeb seadusjärgseks viivisemääraks 10,40% aastas, ehk ligikaudu:

10,40% / 365 = 0,0285% päevas

Enne konkreetse nõude esitamist kontrolli alati kehtiv seadusjärgne kehtiv määr üle näiteks Eesti Panga kodulehelt.

Praktiline soovitus: kuidas kliendiga viivisemäära kooskõlastada?

Segaduse ja vaidluste vältimiseks on mõistlik viivise tingimus juba enne töö alustamist või kauba üleandmist kirja panna.

Pooled võivad lepingus kokku leppida seadusjärgsest erineva määra, näiteks 0,03%, 0,05% või 0,1% päevas.

Näiteks võib lepingus või hinnapakkumises olla selline sõnastus:

“Arve maksetähtaja ületamisel on müüjal õigus nõuda viivist 0,05% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.”

Või lihtsalt tuua arvel välja:

Arve koostamise kuupäev: 16.07.2026

Maksetähtaeg: 23.07.2026

Viivis: 0,05% päevas

Samas on viivise nõudmise alus tugevam siis, kui klient on tingimusega enne tehingut nõustunud. Ainult arvele hiljem lisatud viivisemäär võib vaidluse korral olla nõrgem, kui see ei ole varem kokku lepitud.

Kui koostad oma tüüptingimusi või lepingut, vali viivisemäär, mida suudad ka päriselt põhjendada. Liiga madal viivis ei pruugi maksetähtaegadest kinnipidamist mõjutada, kuid liiga kõrge viivis võib mõjuda ebaprofessionaalselt ja tekitada vaidlusi.

Ettevõtjatevahelistes suhetes kasutatakse praktikas sageli näiteks 0,03% või 0,05% päevas. Need määrad on üldjuhul mõistlikud. Suurema määra puhul tasub mõelda, kas selleks on konkreetne põhjus ja kas määr on aastaseks arvutatuna mõistlik.

Kui maksetega on sageli probleeme, ei pruugi lahendus olla ainult kõrgem viivis. Mõnikord aitab paremini ettemaks, osamaksetega arveldamine, lühem maksetähtaeg või selgem tööde üleandmise kord.

Konkreetne näide vabakutselise ettevõtja vaatepunktist

Oletame, et oled vabakutseline disainer ja teed ettevõttele brändimaterjalid. Töö hind on 1500 € ja maksetähtaeg on 7 päeva pärast arve esitamist. Lepingus on kirjas, et maksetähtaja ületamisel on viivis 0,05% päevas.

Klient hilineb maksega 30 päeva.

Viivis on:

1 500 × 0,0005 × 30 = 22,50 €

See ei ole tohutu summa, kuid annab kliendile selge signaali, et hilinenud maksel on tagajärg. Kui sama klient hilineb pidevalt või summad on suuremad, muutub viivis juba märgatavamaks ning motiveerib klienti õigeaegselt maksma.

Kuidas arvutada viivist tasumata arvelt?

Viivise arvutamiseks on vaja kolme arvu: tasumata summa, viivisemäära ja viivitatud päevade arvu. Oluline on teada, et viivis arvutatakse ainult võla põhiosalt, ehk tegu ei ole liitintressiga.

Kõige lihtsam valem on:

Viivis = võlasumma × päevane viivisemäär × viivitatud päevade arv

Kui päevane viivisemäär on 0,05%, tuleb see arvutuses teisendada kümnendmurruks ehk 0,0005. Kui määr on 0,1%, on kümnendmurd 0,001.

Näide: arve summa on 1 000 €. Maksetähtaeg oli 1. märts, kuid klient tasus arve 21. märtsil. Viivitus oli 20 päeva. Lepingus on kokku lepitud viivis 0,05% päevas.

Arvutus on järgmine:

1 000 × 0,0005 × 20 = 10 €

Sellisel juhul saab võlausaldaja nõuda põhivõlale lisaks 10 € viivist.

Kui lepingus ei ole päevast viivisemäära kokku lepitud, tuleb kasutada seadusjärgset aastast viivisemäära ja arvutada sellest päevane määr. Näiteks kui aastane viivisemäär on 8%, on päevane määr ligikaudu:

8% / 365 = 0,022% päevas

Kui klient teeb osalise makse, arvestatakse viivist edaspidi üldjuhul ainult tasumata jäägilt.

Millal viivise arvestamine algab?

Viivist saab üldjuhul arvestada alates päevast, mil rahaline kohustus muutus sissenõutavaks ja jäi täitmata. Tavaliselt tähendab see päeva pärast maksetähtaja möödumist.

Kui arvel on kirjas, et maksetähtaeg on 15. aprill, algab viivise arvestus üldjuhul 16. aprillist. Kui klient maksab 20. aprillil, on viivitatud päevade arv 5 päeva.

Siin tasub olla täpne. Kui arvel või lepingus ei ole maksetähtaega selgelt kirjas, võib tekkida vaidlus selle üle, millal viivitus algas. Seetõttu on hea tava märkida igale arvele konkreetne maksetähtaeg, mitte ebamäärane märge nagu “tasuda esimesel võimalusel”.

Kas viivist võib nõuda ka tarbijalt?

Kui klient on teine ettevõte, on pooltel tavaliselt suurem lepinguvabadus. Kui klient on tarbija, tuleb olla ettevaatlikum. Tarbijalepingutes hinnatakse tingimusi rangemalt ning ebamõistlikult kõrge viivisemäär võib olla tühine, vaidlustatav või vähendatav.

See on oluline näiteks siis, kui müüd teenuseid eraisikutele: koolitusi, kujundustöid, käsitööd, konsultatsioone, remonditöid või muid teenuseid. Sellisel juhul ei tasu võtta ärikliendile mõeldud kõrgemat viivisemäära ja seda automaatselt tarbijale kohaldada.

Tarbijaga sõlmitud lepingus peaks viivis olema mõistlik, läbipaistev ja selgelt esitatud. Kui tingimus on peidetud väikeses kirjas või mõjub tarbijale üllatuslikult, võib see hiljem probleeme tekitada.

Kui töötad nii äriklientide kui eraklientidega, tasub kaaluda eraldi tingimusi. Ärikliendi puhul võib sobida üks viivisemäär, tarbijasuhte puhul aga ettevaatlikum lahendus.

Viivis ja sissenõudmiskulud

Teatud juhtudel võib viivisele lisaks olla võlausaldajal õigus nõuda ka võla sissenõudmisega seotud mõistlike kulude hüvitamist. Sinna alla võivad kuuluda näiteks meeldetuletuste saatmise, juristi kaasamise või inkassoteenusega seotud kulud.

Kui selline olukord peaks tekkima, on oluline säilitada kulude mõistlik proportsioon. Kui võlg on väike, kuid sissenõudmiskulud on väga suured, on kliendil seda lihtne vaidlustada. Eesmärk ei ole klienti karistada, vaid saada kätte algne võlg ning katta tegelikud sissenõudmisega tekkinud kulud.

Väikeettevõtja jaoks toimib sageli kõige paremini rahulik ja dokumenteeritud protsess: esmalt viisakas meeldetuletus, seejärel konkreetsem maksenõue koos viitega viivisele ning alles siis vajadusel järgmised sammud.

Levinud vead viivise kasutamisel

Viivis arvel on oma olemuselt lihtne detail, kuid siiski on siin mõned vead, mis võivad lihtsasti tekkida. Siin on nendest põhilisemad, mida oma klientide põhjal näinud oleme:

1. Viivisemäär lisatakse arvele ilma kliendiga kinnitamata

Kui viivis on arvel välja toodud, kuid klient hakkab viivise rakendamisel vastu vaidlema, võib tekkida küsimus, kas ta üldse nõustus selle tingimusega. Seda eriti juhul, kui arvel toodud määr on kõrgem seadusjärgsest viivisemäärast.

2. Liiga kõrge määr

Üsna levinud viga on liiga kõrge päevase määra kasutamine ilma selle aastast mõju mõistmata. Näiteks 0,5% päevas tähendab üle 180% aastas. Selline viivisemäär ei tundu mõisliku suurusega ning viib kergesti vaidlusteni.

3. Viivise arvestamine valest kuupäevast

Viivist ei saa üldjuhul nõuda enne, kui maksetähtaeg on möödunud ja võlgnik on viivituses. Seetõttu peab arvel või lepingus olema maksetähtaeg selgelt fikseeritud. Viivist saab hakata küsima arve tähtajale järgnevast päevast.

4. Vaikimine või mitte tegutsemine

Kui klient on hilinenud, tasub saata korrektne meeldetuletus ja anda teada, et viivis hakkab jooksma või on juba kogunemas. Selge suhtlus on sageli tõhusam kui hiljem suure viivisenõude esitamine.

Kokkuvõte

Viivisemäär on väikeettevõtja ja vabakutselise jaoks praktiline tööriist, mis aitab kaitsta rahavoogu ja rõhutab maksetähtaja olulisust.

Kõige tähtsam on meeles pidada, et Eestis seadusandlus ei näe ette kindlat lubatud või maksimaalset viivise protsenti päevas. Kui viivisemäär ei ole kokku lepitud, saab üldjuhul lähtuda seadusjärgsest viivisest. Kui viivisemäär on kokku lepitud, peab see olema selge, mõistlik ja kliendile enne tehingut teada.

Praktiliselt tähendab see lihtsat lähenemist: pane maksetähtaeg ja viivisetingimus selgelt kirja, arvuta viivist korrektselt ning väldi ebamõistlikult kõrgeid määrasid. Nii on viivist lihtsam nõuda ja väiksem tõenäosus, et sellest vaidlus tekib.

Korduma kippuvad küsimused

Mis on viivisemäär?

Viivisemäär on protsent, mille alusel arvutatakse viivist tasumata rahaliselt kohustuselt. Näiteks kui arve jääb tähtajaks tasumata, võib võlausaldaja nõuda viivist iga viivitatud päeva eest.

Kui suur on seadusjärgne viivisemäär?

Seadusjärgne viivisemäär tuleneb võlaõigusseadusest. Selle aluseks on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Konkreetne määr sõltub viimase poolaasta intressimäärast.

Mis vahet on viivisel ja intressil?

Intress võib olla tasu raha kasutamise eest, näiteks laenulepingus. Viivis tekib siis, kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega. Viivist arvutatakse üldjuhul ainult tasumata põhivõlalt.

Kui suurt viivist saab maksimaalselt kliendilt nõuda?

Ettevõtjatevahelistes suhetes ei ole seaduses ühte kindlat päevast ülempiiri, näiteks 0,05% või 0,1% päevas. Kokkulepitud viivis peab siiski olema mõistlik. Ebamõistlikult suurt viivist võib kohus vähendada.

Kas 0,05% viivist päevas on lubatud?

0,05% päevas on ettevõtjatevahelistes suhetes üsna levinud määr ja teeb aastas ligikaudu 18,25%. See ei tähenda, et määr sobib automaatselt igasse olukorda. Oluline on, et viivisemäär oleks enne tehingut selgelt kokku lepitud ja mõistlik.

Kas 0,1% viivist päevas on liiga palju?

0,1% päevas teeb aastas ligikaudu 36,5%. Mõnes ärisuhtes võib selline määr olla kokku lepitud, kuid see on juba tuntavalt kõrgem viivisemäär. Vaidluse korral võib kohus hinnata, kas see on konkreetses olukorras mõistlik.

Kas viivist saab nõuda, kui lepingus ei ole viivisemäära välja toodud?

Jah. Kui viivisemäär ei ole lepingus kokku lepitud, saab üldjuhul nõuda seadusjärgset viivist võlaõigusseaduse alusel.

Millisest päevast viivis jooksma hakkab?

Viivis hakkab üldjuhul jooksma päevast, mis järgneb maksetähtaja möödumisele. Näiteks kui arve maksetähtaeg on 10. mai, algab viivise arvestus tavaliselt 11. maist.